Pirjo Levandi

Foto: Vallo Kruuser

Ooperilaval kümme aastat maski kandnud Pirjo on nüüd tema ise, elu on ees, küllusesarv piiritu ja uksed tulevikule avatud.

Pirjo Levandi ei taha, et teda nimetataks ooperilauljaks, sest see elu lõppes juba tosina aasta eest. Nüüdne vabakutseline laulja ja näitleja Pirjo elab koos oma kaheksa-aastase poja Mihkliga üsna harilikku töötava ema elu, kombineerides kodu ja pojaga seotud kohustusi töö, hobide ja sõpradega.

„Isegi kui ma ka kusagil ajalehe esiküljel ei ole, ei tähenda, et ma oleksin kadunud. Minu väikesed tegemised on mul ikkagi edasi,” sõnab ta. Praegu on tal kodus käsil suurem ettevõtmine, mille lõpuks peaks kogu mööbel valgeks saama. Pirjo põhjendab, et elukeskkond ei rahuldanud teda enam ja kolimise asemel võttis ta ette värvimistöö.

„Päevad lähevad nii ruttu, toimetad kodus või käid proovis, aias on tegemist ja õunamahlad-moosid tahavad tegemist, lillesibulad istutamist ja lapse kooli ja trennidesse viimine-toomine võtab ka oma aja,” loetleb Pirjo köögilaua taga oma argikohustusi. Ta on just viinud Mihkli kooli spordipäevale ja vabandab, et ei jõudnud midagi küpsetada. See-eest pakub ta oma aia piparmündist teed.

See kõik kõlab väga tavaliselt. Kui ta meenutab oma elu Estonia ooperitähena, puudusid sealt pisiasjad, mida saab pidada tavaeluks. Üllatuslikult tunnistab Pirjo, et sattus ooperilavale juhuslikult ega tunne piisavalt suurt motivatsiooni samasugust elu jätkata. Praegu laulab ta Argentina-Peruu rütmide järgi ja bossanoovasid seal, kuhu esinema kutsutakse.

Suurtele lavadele te enam eriti ei satu?

Osalen Baskini etenduses „Hukkamõistu koor”, kus peaosades on Marko Matvere ja Raivo E. Tamm, need on parasjagu suured lavad küll. Estonia „Silvas” on mul ka väike roll, aga see on nüüd pärast 10 või 11 aasta pikkust vahet.

Kuidas oli sinna tagasi minna?

Koht oli küll sama, aga inimesed peaaegu kõik uued. Ma ise olin ka ärevuses, et ei tea, kuidas on, aga polnud midagi erilist.

Kas hinges on väike lootus, et äkki pääseb lõplikult tagasi?

Ei. Ooperilaulmine on nagu tippsport, peab end pidevalt vormis hoidma. Selleks on vaja trenni ja stiimulit.

Ooperirong on teie jaoks siis läinud?

Mina arvan küll.

Kas on kahju ka?

Aegu tagasi kindlasti oli, aga ammu juba mitte.

Toona pidite laulmisega üldse lõpparve tegema ja Itaalias uut elu alustama.

Inimesel on igasugused soovid, aga kui see ei ole tema eluteega kooskõlas, siis seda ei juhtu. Uus elu ja hingamine tuleb tasapisi, mitte nii, et ühel päeval ärkan üles ja kõik on teisiti. Minul käib see tasapisi, samm sammu haaval, kuni vaatan, et ongi kõik teine.

See on see Münchhauseni trikk (Pirjo naerab), et kukud laukasse ja tõmbad patsist nii iseenda kui ka oma hobuse välja – see on ikkagi tahtmine elada. Nüüd ma elan küll täiesti uut elu.

Sellest olen küll aru saanud, et kui sus on kibedus, viha, pettumus, solvumine, rahulolematus – nendel, kelle peale sa vihane oled, on ükskõik, ja see kurnab ainult mind.

Mina olen edasi liikunud. See oli mingi etapp minu elus ja ju see pidi siis nii minema. Päriselt ka, ei ole kibedust hinges! Kõik asjad, mis meiega juhtuvad, on meile vajalikud, ja lõpuks me näeme, miks.

Kas olete nüüd näinud, miks oli teie elus vaja, et Estonia teil minna laseks?

Ma väärtustasin ennast ainult kui lauljat, kui muusikut, ma ei pidanud olema mina ise. Aga nüüd ma pean väärtustama iseennast läbi selle, kes ma tegelikult olen. Ilma maskita pead hakkama vaatama, kas sa oledki null või oled midagi väärt.

Olete siis?

Olen, muidugi olen! (Naerab helisevalt)

Kes te siis olete?

See on nii igavikuline küsimus, et kui ma oskaksin sellele vastata, siis peaksin olema valgustunud. Niikaugele ma ei ole veel jõudnud. Liitusin just bhairava joogakursusega, seal on väga pikad ja põhjalikud tunnid.

Seni olen joogat teinud lihtsalt kui harjutusi, ma olen väga kärsitu. Loen kähku kahekümneni ja võtan kiiresti järgmise harjutuse. Lõdvestumine ja energiale kontsentreerumine, mis on asja juures ülioluline – ei!

Ma olen see seitse-korda-lõika-inimene, et mõõtmise asemel lõikan seitse korda, siis lõikan ühe korra veel ja siis viskan minema. Nüüd õpingi kontsentreerumist ja kannatlikkust.

Olete öelnud, et teile ei meeldi enda hääl.

Kui ma kuulen end raadios rääkimas, siis see on nii võõras. Tähendab, see oli nii. Inimene ju muutub, tema mõtted muutuvad ja see jutt praegu enam ei kehti. Nüüd olen ma oma häält palju kuulanud ja sellega harjunud, see on minu oma ja ma armastan seda. See, keda või mida sa ei armasta ja ei hinda, lähebki ju sinu juurest ära…

Aga kõigest hoolimata olite ju oma ooperilaulja eluperioodiga pigem rahul?

Jah. Olin õnnelik ja rahul. Olin suurel laval kümme aastat, veerandi oma elust. Aga see tuli minu ellu kuidagi kogemata. Tahtsin minna õppima arvuteid või matemaatikat, ma ei teadnud isegi, mida ma tahtsin. Siis äkki tuli see laulmise värk ja „Oi, selline hääl!” ja „Proovime konssi!”. Sain sisse ja kuidagi ta nii läks. Enne seda olin käinud emaga kaks korda ooperis, sõnadest aru ei saanud, midagi nad seal huilgasid…

Aga ma õppisin seda muusikat armastama ja austama ja mulle väga meeldis seda ise teha.

Selleks pidi ka väga palju pingutama, aga seda nauditavam oli tulemus. Kui sul õnnestub kõik hästi ja publik võtab hästi vastu, siis rahuldus, mis sa sellest saad, on väga suur. Aga muidugi on seal taga, kõrval ja vahel palju muid asju, mis jälle nii väga ei meeldinud, intriigid ning see, kuidas sa pead ennast kogu aeg vormis hoidma, vahel ka haigena lavale minema ja paljudest asjadest loobuma.

Nagu näiteks?

Nagu tavaelu. Kui sul on ikka järgmine päev etendus, kus sa pead laulma ebaloomulikult kõvasti ebaloomulikult kõrgelt, siis… Sõbrad kadusid ära – ei mingeid sünnipäevade pidamisi, sest alati on järgmisel päeval etendus või proov, kogu aeg hoiad oma häält.

Kogu aeg pead ümber kehastuma, kogu aeg pinges ja valmis olema. Väljapoole paistab ainult glamuur: ilusad kleidid, uhked soengud, kunstripsmed, orkester mängib, siis tuleb solist… Tegelikult see on ränk ja valus töö, üksinda, endaga.

Intriigide osas olen ma ka nõrk, ise ma neid ei sepitse ja seetõttu oli mind kerge rivist välja lüüa. Mõned inimesed elavad ja saavad sellest energiat ja ilma selleta oleks nende elu igav.

Kõige hullem on see, kui sa ei tea, aga tunned seda susinat, sinust hoitakse eemale ja pärast kuuled kellegi käest, mida keegi kuskil oli ütelnud, ja sinu enda sõnad on keeratud ei tea kuidas – see on väga kurnav, väsitav ja ebameeldiv.

Kas nüüd on sõbrad tagasi tulnud?

Kui inimene muutub, siis ka sõbrad muutuvad. Kui ma olin Estonias, olid Estonia sõbrad. Nüüd on teised huvid ja teised sõbrad. Ega sõpru pole palju vaja, paar-kolm tükki. Käime külas, ajame juttu, vahel käime väljas, peame sünnipäevi… Nad ei ole üldse muusikainimesed ja nii ongi põnevam, muidu läheb alati jutt töö peale.

Praegu on siis ju kergendus, et lakkamatu pinge on maas?

Mõnele see meeldib ja see ongi nende jaoks elu. Mingi periood on see väga huvitav, aga mina ei leia endas stiimulit või jõudu või fanatismi. Siis olin noor ja taastusin ruttu, praegu võin küll öelda, et ma olen heas vormis, aga uni on ikkagi see, mida ma vajan.

Äkki fanatismi ja stiimuli puudus oli ka üks põhjus, miks teil minna lasti? Vanus jõudis ka...

Siis ma olin väga noor! (Naerab) Ma ei usu. Lihtsalt ma tundsin, et ma ei jõua enam, ja see väljendus ka minu hääles. natuur ei ole selline, et ma oleksin, veri ninast väljas, pingutanud seda tööd teha. Minu jaoks peab töö olema tehtud armastuse ja rõõmuga, muidu ma ei leia motivatsiooni endast kõike anda.

Ooperilavalt kõrtsilauljaks, ütleksid nüüd mõned.

Ooperilauljad käivad ka tellimise peale söögi kõrvale laulmas, seda nimetatakse haltuuraks ja see toob rohkem sisse kui põhitöö.

Teil on tulemas ümmargus-kandiline juubel, nagu ise sõnastasite. Kui vaatate juubeli eelõhtul tagasi, siis mis on teie elus see edulugu, millega olete eriti hästi hakkama saanud?

Mis ma siin ikka tagasi vaatan, ma arvan, et need on kõik alles ees.

Ma olen avatud kõigele, arenen iga päev, laps saab suuremaks ja minu vabadus suureneb. Igasugu põnevaid asju on olemas ja ma ei hakka taevaisale mingeid ettekirjutusi tegema.

Küllusesarv on piiritu, küll sealt minule ka midagi pudeneb.

Teil ongi ports põnevaid hobisid. Olete vabakutselise laulmise kõrval väljendanud end küll maalides, küll keraamikas, olete hingamisterapeut ja nüüd jooga…

Keraamikat pole ma juba kaks aastat teinud, maalid on veel vanemad. Vahepeal ma tuunisin riideid, panin sitsi-satsi külge ja tegin ehteid.

Eks laulmine on ikka see, mis paneb hinge helisema. Kui panen muusika käima, siis ma ei saagi enam mossis olla. Muusika paneb keha liikuma, siis on rõõmsam olla ja kodus toimetada.

Kas hobidest on ka arvete maksmisel kasu olnud?

Õnneks on jumal mind hoidnud ja ma pole pidanud äärmuslikke asju tegema. Osa mu sõpru on läinud kodudest ära, sest ei suutnud enam pangale maksta, ma püüan pangaga head suhet hoida ja esimesena ikka laenu ära maksta.

Keraamikat hakkasin tegelikult tegema sõpradele ja endale, aga paar korda on see hobi mind tõesti ka rahaliselt välja aidanud. Ühel korral tuli koolist tellimus teha õpetajatele jõulukinke ja teinekord korraldas Jüri (Peetson, Pirjo eksabikaasa, endine metsasarvemängija, praegu ettevõtja – M. S.) Keila laata ja ma läksin sinna müüma. Imekombel läks hästi. Rohkem ei ole ma enne ega pärast müünud. Tegelikult olen selline, et saan teha endale ja kellelegi kingituseks, kui mõtlen selle inimese peale, aga kui hakkan rohkem tegema, siis see pole enam see ja mul kaob huvi. Kui olen käinud vabastavat hingamist ja reikit õppimas, siis on samamoodi: enamik inimesi läheb neid õppima selleks, et hakata terapeudiks, aga mina olen läinud uudishimust ja ikka enda jaoks asja uurima. Eneseotsinguid ajendas ka see, et leida, mis on siis minu tee, kui laulmine ei ole.

Teatris paned küll ennast ka sisse, aga saad olla kogu aeg keegi teine. Selles töös, mida ma praegu teen, pean julgema olla mina ise. Ei mingit maski ja kellegi teise mängimist.

Ma pean isiksusena teadma, kes ma olen. Sa võid igasugu maske kanda, aga see kumab ju läbi, mis sa tegelikult oled.

Alguses oli muidugi hirmus olla mina ise ja jagada inimestega oma mõtteid. Raske on end inimeste ees avada, selleks on julgust vaja.

Olete siis leidnud, et laulmine on teie tee?

Tundub, et on, sest ma tunnen ennast hästi. Ma ei taha enam varjudest üle hüpata ja kinnistest ustest sisse pressida. Mis avanevad, sealt lähen rahulikult sisse ja praegu olen oma eluga rahul. Teen oma asju vaikselt-vaikselt ja kui avaneb midagi uut, siis on jälle põnev. Kui muusika ikka läheb su sisse, saad edasi anda rütmi ja head meeleolu ja meloodiat…

Samal ajal hakkab raadiost kostma Curly Stringsi ülirõõmus lugu. Viipan raadio poole – hea meeleolu ja meloodia?

Ei, kogu austuse juures – eesti rahvamuusika mind ei tõmba. Saan seda öelda kindla veendumusega, sest ma olen kõik need „alleaad” ja „kasked” proovinud läbi laulda. Seda küll nii, et ümber oli Argentina muusika ja mina laulsin „kaske-kaske”.

Väga hästi sobis, aga mina oleks rohkem tahtnud laulda seda Argentina muusikat, mida ma nüüd teengi. See sobib minu temperamendiga rohkem. Eesti rahvamuusika on uinutav ja hüpnootiline, aga mul on vaja elu ja tuld.

Temperamenti on teis omajagu.

Jah, ehkki ma olen oma südamelt, hingelt ja mõistuselt eestlane. Miski tirib mind kuumade maade ja keeva vere poole.

Kas see temperament lööb välja ka mujal kui muusikas?

Eks ta ikka lööb üle ääre aeg-ajalt. On asju ka loobitud, aga see ei aita, pärast on ikkagi paha. Minu vanaisa oli selline, et kui ta vanaema peale vihastas, siis nädal aega ei rääkinud temaga.

Ma olin ka varem seda tüüpi, oma esimeses abielus ja ka Jüriga oli abielu alguses nii, et küsimusele „Mis sul viga on?” oli vastuseks püstine nina ja kinnine suu. Ma ei suutnud kaks või kolm tundi sõnu leida ja tundeid väljendada, lihtsalt läksingi lukku ja kõik. Nüüd ma ikka püüan end väljendada, kuigi teinekord on ehk targem alguses suu kinni hoida, sealt võib tulla rohkem, kui asi väärt on.

Me ei ole ju selgeltnägijad ja kui me ei ütle, mis meil viga on, siis teine ei saa seda iial teada ja teeb veel samu asju, mis mulle ei sobi. Pigem tuleb öelda, mis ei sobi, siis teine teab sellega arvestada.

Ja kui ei arvesta?

Järgmine mees! (Naerupahvak)

Kas ise arvestate kõigega, mis teine ütleb?

No oleneb ka, kuidas öeldakse. Ja osa asju on sellised väiksed asjad. „Palun pane oma sokid... Ahah, ei pane, no ma panen ise.” Aga mõni käitumisviis või kasvõi puudutamise viis – kui see ikka ei sobi, siis ei sobi.

Jüriga olite koos kaua aega, 16 aastat. Ja nüüdki suhtlete tihedalt.

Loomulikult, meil on laps. Iga päev suhtleme.

Kasvatate koos last, suhtlete tihedalt ja saate hästi läbi… Miks te koos ei ole?

See ei ole ideaalse kooselu alus. Mihkel on muidugi kurb, et me ei ela koos, aga mis teha, tema saab sellest ka aru, et kui armastust ei ole, siis ei saa koos elada.

Enam ei oota ma Härra Õiget, sest mida sa ootad, seda ei tule, ja ootaja aeg on pikk.

Sellepärast olen loobunud otsimisest ja ootamisest. Enne kogu aeg vaatasin ringi, silmad lahti, et järsku tema, järsku tema… Aga see on nüüd möödas ja ma tunnen ennast väga rahulikuna.

Muidugi, pikad pimedad ööd on veel ees, aga ma tunnen, et seda üksindustunnet sel aastal ei tule. Härra Õige tuleb siis, kui sa oled valmis. Paar aastat tagasi küsisin ka, kas tõesti minu jaoks ei ole enam mitte kedagi. Siis küsiti vastu, et kui sarnane tõmbab sarnast, kas ma siis tahangi sellist üksikut ja kurba inimest, nagu ise olen. Ei taha, hüüdsin! Ja mõtlesin: nii, ah-soo, tuleb end muuta, olen parem positiivne, energiline, rõõmus, leidlik, aus.

Kõik sõltub sellest, mis laineid sa välja saadad ja mis antenn need samal sagedusel kinni püüab. Ma pean ise oma võnkeid korrigeerima. Paljud ju loodavad internetile, aga väga paljud on leidnud üksteist trollis, trammis, poes... Juhus on pime. Võib-olla joogatunnis, autoremonditöökojas – ma ei tea, kus need mehed liiguvad.

Olete öelnud, et abielu aluseks saab olla ainult tingimusteta armastus.

Jaa, et sa armastad teist sellisena, nagu ta on, mitte nii, et ta võtab kaks kilo alla või paneb hambaid pestes kraani kinni. Sa pead võtma teda täpselt nii, nagu ta on.

Inimesed ju muutuvad.

Mõlemad ju muutuvad, küsimus on, kas muutuvad koos või kasvavad lahku.

Tingimusteta armastus kahe täiskasvanud inimese vahel, kes said kokku, kui olid juba isiksuseks kasvanud... See tundub utoopia.

See tuleb siis, kui sa ennast armastad. Kui sa ennast ei armasta, siis ära oota, et teised sind armastaksid või et suudaksid end nii palju avada, et armastada teisi.

Ikka võib ju juhtuda, et mingites olukordades tuleb välja armastatu mõni tahk, mille armastamisega ma ei olnud arvestanud, aga mis mulle ei sobi.

Sa saad ju alati uuesti valida, uuesti otsustada.

Siis kaob ju abielu mõte ära.

See pole armastus, kui on ainult asjades ja olukordades kinni.

Paljud paarid lähevad lahku, kui lapsed on väikesed, sest pinged kasvavad üle pea.

Need on ju mööduvad. Sel perioodil minnakse lahku sellepärast, et naised keskenduvad ainult lastele, aga nad peavad meestest rohkem hoolima. Mehed vaesekesed tunnevad end nii üksinda, tuleb leida aeg ja vahendid, et ka meeste eest hoolitseda.

Nüüd panete kogu vastutuse naistele. Keegi peaks ju naiste eest ka hoolitsema?

Mehed siis hoolitsevad, kui naised lasevad. Aga naised ei lase. Nad tahavad tugevad olla, ise hakkama saada. Tegelikult peaks laskma meestel ka elada ja nendel tugevad olla. Viga hakkab sealt, kus me kasvatame oma poegi – kas meheks või mittemeheks?

Kuidas te Mihklist meest kasvatate?

Tasapisi. Ta õpib naist nägema, naise ilu hindama; et tema on mees ja tugev, peab nõrgemaid aitama.

Muidugi ta praegu mängib, aga juba niidab muru ka ja ma ei pea siin üksinda rassima. Kuigi ta on alles kaheksa-aastane, püüan teda ikka majapidamistöödesse kaasata. Ise saaks lihtsamini, aga seda peab tegema, sest ükspäev ta enam oma abi ei paku. Ei saa olla nii, et emad ja naised teevad kõik ära ja mehed saavadki ainult diivanil olla.

Rääkisite, et igal asjal on oma põhjus, miks ta juhtub. Miks te Jüriga pidite pärast nii pikka koos olemist laiali minema?

Leping sai otsa. Me elasime koos ühe perioodi ja aitasime üksteist eluteel nii palju kui oskasime, siis sai meie leping otsa ja me olime valmis edasi minema.

Teie tegite seda kaks korda.

Njah. Oleks võinud olla üks kord. Aga ma ei kahetse midagi, kõik läks nii, nagu pidi minema.

Abielu pole siis teie mõtetes igavene asi, vaid leping, mis võib ka lõppeda?

Ma mõtlesin siin taevast lepingut, mis hinged omavahel sõlmivad. Vägisi ei saa koos olla. Laste nimel, majanduslikul kaalutlusel või hirmus, et sa ei saa üksi hakkama, ei ole sel mõtet. Kui elad koos laste pärast, siis nemad ei ole selle eest pärast tänulikud, sest kodus valitseb ebaterve õhkkond. Rahulolematus ja pinge, mis on õhus, on lastele veel kahjulikum kui lahkuminek. Minul on õnn olnud lahku minna väga tarkade meestega, oleme jäänud sõpradeks.

See on haruldane. Kuidas te seda teete?

Nii lihtsalt on. Ja minu meelest on ääretult ebaõige, kui lapsele mustatakse teist vanemat. Isegi kui midagi ei meeldi, tuleb püüda mõista ja toetada.

Kas Jüriga kokku-lahku minemistes on lapsel ja lastetusel ka oma roll? Pinge sellest, et tahaks ikkagi oma last?

(Mihkel on üheaastaselt lapsendatud, sest Pirjo ja Jüri ei saanud lapsi. – M. S.) Lapsed tulevad meie juurde eri teid pidi ja Mihkel pole vähem minu laps kui see, kes oleks minu seest tulnud. Aga eks minus tekitas küll pingeid, et ma naisena lapsi ei saa, ja küllap ma elasin neid Jüri peal välja. Tema ei näinud selles probleemi. Praegu on Mihklil ka väike õde Maria – Jüri tütar, pole veel aastanegi.

Millist meest te oma pojast kasvatate?

Eelkõige mehelikku, intelligentset ja laia silmaringiga, hea huumorimeelega, ausat, hoolivat, sallivat, teistega arvestavat, erinevate huvidega. Õnneks on tal juba praegu suhteliselt lai silmaring. Tänu minule näeb ta lähemalt muusika ja näitlemise poolt, tänu Jürile teab ta puhkpilliorkestritest kõike ja näeb, kuidas köögis ja catering’is asjad toimivad, pluss agraarne taust – suvel käis ta Jüri venna juures laudalaagris ja teab, kust tuleb piim ja kuidas sünnivad vasikad.

Peale selle on ta sõitnud kivikoristusmasina ja kombaini peal. Ta on energiline ja paistab agressiivne, aga tegelikult on õrn, hooliv ja hästi tundlik natuur. Ükspäev ütles: „Emme, sa oled ilus noor naine, ma ei taha, et sa vanaks jääd!” Ta on mees, kes oskab hinnata naiselikkust ja ilu kui sellist ja kes alati märkab.

Eesti Päevaleht 21. september 2013